Rikkalikud hõbeehted on üks olulisemaid setu naise tunnuseid. Hõbeehted saadavad setu naist juba väikesest peale läbi terve elu ja on osa setu kultuurist. Ehetel usuti olevat maagiline kaitsevõime ja nt suur sõlg toob lapseõnne ja on abielus sünnitusealise naise tunnus. Vanasti sai mh ehete järgi aru, kas tegu on tüdruku, neiu, mõrsja, abielunaise, nooriku, sünnituseast väljas oleva naise, vanatüdruku või lesega. Setu naisel peab ehteid olema palju, sõlg peab vanade teadmiste järgi olema kaetud kettide, keede ja ripatsitega ja nende helin on oluline. Eks ehted näitasid ja näitavad praegugi kandja jõukust ja ilumeelt, tänapäeval ka pühendumist ja austust oma kultuurile ja soovile seda elus hoida ja olla osana sellest.

Hõbeehte valmimise lugu on tavaliselt pikk protsess, mis hõlmab palju erinevaid töövõtteid, tööriist, oskusi, kogemusi ja vanade ajalooliste etnograafiliste ehete tundmist ja uurimist.

Tööriistadena kasutan nii elavat tuld kui vett, nii vasaraid, juveliirisaagi, puure kui alasit. Ja veel hulka erineva suuruse ja karedusega viile, metallikääre, nihikut hõbeda paksuse mõõtmiseks, kaalu kaalumiseks, valtsi jm masinaid. Aga kõige olulisemad ehtekunstniku tööriistad on...KÄED. Tööriist üksi on kasutu. Käed ja inimene käte otsas koos oma mõistuse ja hinge ja südamega on see, kes tükist hõbedat maagilise ehte loob. Käsitöö on inimlik, siin on inimese käte puudutus, tema energia, hingus.  Ja lõpuks on kõige olulisem ehte kandja, sest temaga saab ehe elu. Ehe hoiab endas palju kauneid ja erilisi sündmusi, mälestusi, rõõmu, kõiki elu värve. Kuna hõbeehe kestab sajandeid, teda saab pärandada põlvest põlve, siis on ta näinud palju ajalugu läbi paljude erinevate naiste elude ja saatuste.

Setu ehted valmivad 925 prooviga  hõbedast. Hõbe on ürgne, ehe väärismetall, mis ei kaota oma väärtust ka pika aja jooksul. Muistsed eestlased armastasid hõbedat, setud kasutasid seda muuhulgas, et eristuda venelastest. Hõbedas on oma vägi ja taig.  Setu ehteid on, tõsi küll, ka vähesel määral kullatud.

Hõbemetallis kasutan peamiselt õhukest plekki ja traati, kõik prooviga 925. Kui hõbe oleks sajaprotsendilise hõbedasisaldusega, oleks ta liiga pehme, et teda töödelda(sama lugu kullaga). Nii lisatakse 925 prooviga(92,5 % hõbedat) hõbedasulamisse 7,5 % vaske.
Plekk tähendab eri paksusega hõbeplaati ja traat on eri paksusega traat. Nendest kõik ehted sünnivadki. Ma ei kasuta ehetes poest ostetud valmisjuppe, kõrvarõnga konksud, tagused ja väikesed lukud välja arvata. Kui ise hõbedat algul valada, et temast plaat või traat saaks, siis läheb rohkem aega ja tööd.

 Pleki ja traadi saamiseks tuleb hõbedat või kulda gaasiga kõrgel kuumusel keraamilises glasuuritud valuanumas kuumutada, sulatada ja valada raudvormidesse. Sealt edasi tuleb kasutada kas valtsi metalli õhendamiseks, kuni metallileht on soovitud paksusega või traadi saamiseks kasutada tõmberauda. Tõmberaud on paksust terasest plaat, kus erinevate suurustega augud sees. Sealt siis tõmban hõbetraati seni läbi, kuni see on piisavalt õhuke. See võtab tükk aega. Hõbe peab olema piisavalt pehme, et teda saaks õhendada. See tähendab, et iga natukese aja tagant tuleb metalli jälle kuumutada ja pista külma vette ja siis sidrunhappes puhastada.

Setu pikema kaelakee/kaalakõrra/tsäposka sünd. Rõngad on hõbetraadist juba tehtud ja lindid on hõbeplekist välja lõigatud õigeks pikkuseks ja laiuseks. Edasi tuleb iga lint näpitsatega painutada, nii et otsad kokku ulatuvad.

Õige paksusega hõbeplekki omakorda puurin auke ja saen õhukese jõhvsaega kujundeid. Traadist painutan näpitsate ja tangidega soovitud kujundid ja siis joodan gaasileegiga õiget hõbejoodist kasutades kokku.

Peale iga jootmist tuleb joodetud ese kuumas sidrunhappevees puhastada. Ehtekunstis kasutatakse palju kangeid aineid,, aga üha rohkem tuletatakse meelde ka looduslikke viise nagu sidrunhappevesi keemia asemel. Peale puhastamist saab kas joota edasi, graveerida või taon ehte väikese ümara vasaraga üle, et ilusat elavat helkivat pinda saada.

Hõbeplekist väljasaetud väikesed Ilmalinnud- Tsirgud. Peale saagimist jäävad servad teravad ja karedad. Siis on vaja servad viilidega ja liivapaberiga  ja/või lihvkettaga väikese masinaga üle käia.

Lõpuks on aeg viimistluse käes, mis tähendab viilimist, liivapaberiga hõõrumist ja poleervahaga poleerimist, et ehe säraks. Poleervaha teeb nii ehte kui ka kõik ümbritseva üsna mustaks, nii et viimane samm on ehte pesemine. Poleervaha asemel võib kasutada ka poleermasinat, Mitmete sammude juures võibki kasutada ka elektrilisi tööriistu, need muudavad töötamise lihtsamaks ja kiiremaks. Ennevanasti, kui elektrit ei olnud, tehti kõik ehted käsitööriistadega. Aga ehtekunstniku ehteid ei saa siiski võrrelda enamustes poodides müüdavate masstehasetoodanguga, kus enamus tööst tehakse masinatega, alapalgatud töölistega kuskil Aasias ja ühte ja sama ehet toodetakse tuhandeid. 

Ehete loomise juures nagu eluski tuleb vahel ette ka igasugu ootamatusi, aga neist õpib kõige paremini kogemusega. Näiteks mündile või ripatsile kinnitusrõnga jootmise juures peab olema tähelepanelik. Kahte metalliosa kokku jootes peab vaatama, et mõlemad osad saaksid samapalju kuumust. Kui üks osa on teisest palju väiksem(ja enamasti üks ehteosa ON teisest väiksem), siis võib ta lihtsalt ära sulada, kui ettevaatlik ei ole. See on üks koht ehtekunstis, kus on vaja tunnetust. Ja tunnetus tuleb ainult kogemustega. Müntide juures peab ka jälgima, et münt ise ei oleks liiga kuum, sest siis sulavad pinnal olevad kotkad ja numbrid ära. Olen kuulnud ka lugu plahvatavast ja tolmuks pudenevast kuldehtest, aga õnneks pole ma seda ise näinud. Toona ei olnud siis tegu õige kulla, vaid kassikullaga, sest õige kuld või hõbe lihtsalt sulab ega kao kuhugi ja teda saab ikka ja jälle kasutada. 

Hõbeda tagumine vasaraga alasi peal, et elavat arhailist sillerdavat pinda saada. Siin läksin selleks metsa, metsas on mõnus, ka hõbetööd teha.

Hõbe-ja kuldehete valmistamisel tekib alati ka kadu 6-10 %, millega peab arvestama - viilimise ja puurimise jäägid, metallipuru. Seda saab küll kokku koguda, aga siis tuleks ta enne magnetiga puhastada igasugustest rauaosakestest, mis puurist ja saest tekivad. Ja osa läheb ikkagi kaotsi, see on loomulik osa tööst.

Mõnikord on vaja teha palju ehteid korraga, siis võib kasutada metallivalutehnikat. Seal tuleb teha ehe kõigepealt tugevast vahast, millest siis valumeister võtab vormi ja teeb vahast samasuguseid ehteid juurde. Siis kinnitatakse kõik need vahaehted puukujuliselt kokku ja ümber valatakse kipsivorm ning vaha sulatatakse välja. Siis võibki sulatada kulda või hõbedat ja valada saadud kipsivormi. Pärast peab iga ehte „puu” küljest lahti saagima, saagimisjäljed ära viilima, liivapaberiga üle käima ja poleerima. Vajadusel tuleb joota külge näiteks rõngaid või muid kinnitusi ripatsi jaoks. Valamine on omaette kunst ja pikk protsess. Mina seda siiani pole oma ehetes kasutanud.

Omaette tehnika on hõbeda graveerimine ehk hõbelõige. Graveerimine tähendab väikeste stihlite ehk graveerimisnugadega joon joone haaval metalli lõikamist. See meenutab joonistamist, graafikat, loo jutustamist. Hõbedasse võib terve muinasjutumaailma sisse luua...Algul on graveeritud jooned säravad ja heledad, hiljem hõbeda oksüdeerudes(õhuga kokku puutudes) jooned tummuvad ja tulevad isegi paremini esile. Graveerimine nõuab rahulikku meelt, kindlat kätt ja meditatiivset seisundit, sest kord sisse lõigatud joont kustutada enam ei saa.

Ehte loomise lugu võib olla pikk ja keerulinegi,  aga see on huvitav ja tulemus on alati vaeva väärt. Ja eriti hea on näha, kui ehtest saab naise elu osa, kandes endas häid tundeid, tunnetust oma juurtest ja palju naisele kalleid mälestusi.